Meil sõpruse-sidemed liitumas veel,
veel armastus, vendlus meil põues.
Kõik ilm meie päralt, sest rõõmus on meel,
kui tuiskamas tormid ka õues.
Meil võõraks jääb mure ja maailma piin,
kui sõpruses ühendud oleme siin.
Kui motoks „bibamus” veel seadsime me,
sest vennad, nüüd ergo, bibamus,
confratres, nunc ergo, bibamus!
Ja lahkub me vendadest mõni kord siit,
siis laulame jälle „bibamus”!
Teel kaua veel kõrvu siis kuuleb ta viit:
bibamus, nunc ergo, bibamus.
Tal süda ka võõrsil siis rõõmsamaks läeb,
kui vendade ühendust vaimus ta näeb.
Kui alati meeles meil sõpruse hüüd:
bibamus, nunc ergo, bibamus!
Confratres, nunc ergo, bibamus!
Sest vennad kõik rõõmsasti laulame nüüd:
confratres, nunc ergo, bibamus!
Ja kaua veel kostku me pidulik hüüd:
bibamus, nunc ergo, bibamus.
Ja leiab meid hommik siit üheskoos veel,
siis algame uuest’, sest ühine meel
meid lahku ei luba ja joome siis veel
ja laulame jälle „bibamus”!
Confratres, nunc ergo, bibamus!
Eesti keeles „Niisiis – joogem!” Aluseks J. W. Goethe luuletus aastast 1810, mille ta kirjutas Jenas Saksa esimesele meeskoorile Berliner Liedertafel ja mille T. M. Eberwein 1813 viisistas. Laul levis tudengkonna hulgas kiiresti. Orignilaalluuletus on pühendatud Preisi kuninganna Luise sünnipäevale 10. märtsile. Tema jumalik pilt saab nähtavaks luuletuse neljandas salmis (puudub eestikeelsest laulust). Sententsit Ergo,bibamus! on kasutatud ka keskaegses tudengilaulude kogus „Carmina clericorum” avaldatud kõrtsilaulus ning see viitavat paavst Martin IV (1210-1285) lemmikväljendile. Nimelt olevat paavst – Francesco di Bartolo kommentaari kohaselt Dante „Jumalikule komöödiale” – konsistooriumist tulles pidevalt korranud: „Kui palju oleme me pidanud Issanda püha kiriku pärast kannatama! Ergo, bibamus!.”
