Jaan Kross / Tarmo ja Toomas Urb
Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina sünk ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas …
Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või! ei või!
ja haljas rohi sosistas: ei tohi …
Me tundsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime ja oksad läksid koost
ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
:,: ehk küll me ümber kivist linn on taas. :,:
Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina sünk ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas …
Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või! ei või!
ja haljas rohi sosistas: ei tohi …
Me tundsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime ja oksad läksid koost
ja niiskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
:,: ehk küll me ümber kivist linn on taas. :,:
J. Krossi 1957 kirjutatud pealkirjastamata luuletus ilmus 1958 tema esikkogus „Söerikastaja”. Vendade Urbide viisistatult populaarseks lauluks saanuna on autori algset teksti sageli ekslikult moonutatud, lauldes imelise laane asemel imelisest aasast.
