Juhan Viiding
Kui lapsena televisioonis
ma mängisin kaamera ees,
:,: oli elu kui pliiatsijoonis,
ei palju tal värvisid sees. :,:
Oi, ma mängisin mängude mängu.
Oi, ma mängisin siis nagu hull.
:,: Kuni õlad jäid häbiga längu
ja õhtuti valutas mul. :,:
Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda,
talle vana ei järgneda või.
:,: Uued tuuled end annavad tunda,
mida sajandilõpp meile tõi. :,:
Seal ma kohtasin neidude neidu,
meie vahele midagi jäi.
:,: Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu,
sest valguse kätte ta jäi. :,:
Aja möödudes muutuvad tiitrid,
suured plaanid ja paremaks vänt.
:,: Aina uuemaks kleidid ja sviitrid
ja saatele sobiv puänt. :,:
Kui lapsena televisioonis
ma mängisin kaamera ees,
:,: oli elu kui pliiatsijoonis,
ei palju tal värvisid sees. :,:
Oi, ma mängisin mängude mängu.
Oi, ma mängisin siis nagu hull.
:,: Kuni õlad jäid häbiga längu
ja õhtuti valutas mul. :,:
Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda,
talle vana ei järgneda või.
:,: Uued tuuled end annavad tunda,
mida sajandilõpp meile tõi. :,:
Seal ma kohtasin neidude neidu,
meie vahele midagi jäi.
:,: Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu,
sest valguse kätte ta jäi. :,:
Aja möödudes muutuvad tiitrid,
suured plaanid ja paremaks vänt.
:,: Aina uuemaks kleidid ja sviitrid
ja saatele sobiv puänt. :,:
Laul rahvaliku laulu „(Kui lapsena) lustilla luhal” viisil. Sõnade autor J. Viiding (ka Jüri Üdi, 1948–1995), oli Eesti poeet, näitleja ja lavastaja. Tema mitmekülgne luule on jätnud Eesti kirjandusellu sügava jälje. Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.
