Lydia Koidula / eesti rahvaviis
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “See aeg
on kiir küll tulema!”
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas, –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
“Laps, oota,” kostis ta, “See aeg
on kiir küll tulema!”
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas, –
ei poolt nii armas polnud seal
kui külatänavas!
Luuletus „Kodu” trükiti 1866 L. Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen, 1843-1886) esimeses, anonüümselt ilmunud luuletuskogus „Vainulilled”. Luuletuses on Koidula andnud edasi mälestusi lapsepõlvekodust – Vändrast Suure-Jaani poole viiva maantee ääres asunud kihelkonna köstrimajas veedetud esimestest eluaastatest. Seda luuletust on viisistanud ka Konstantin Türnpu.
