Aias vaikne kõik, puud ei kahise,
loodus virgub taas koidu eel.
:,: Mulle õhtud need Moskva lähistel
jäävad kallimaks kõikidest. :,:
Veereb jõevoog eemal raugena,
helgib hõbekuu sinkjal veel.
:,: Kõlab, vaibub laul kuskil kaugemal
nendel vaiksetel õhtutel. :,:
Kullake, miks pead mornilt painutad,
milleks pilku peidad mu eest?
:,: Raske kõnelda, raske vaikida
kõigest sellest, mis südames. :,:
Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee,
mulle ainult üht tõota veel:
:,: et sul õhtud need Moskva lähistel
meelest iial ei unune! :,:
„Õhtud Moskva lähistel” meloodia autor Solovjov-Sedoi meenutab, et pala sündis n-ö inetu pardipojana. Ta komponeeris meloodia 1953 pealkirja all „Leningradi õhtud”, kuid pidas seda ebaõnnestunuks ja noot jäi sahtlisse. Kui 1955 valmis Vene NFSV rahvaste spartakiaadist dokumentaalfilm "Spartakiaadipäevad”, siis telliti Solovjov-Sedoilt ja M. Matussovskilt üheülbalise propagandistliku filmi mingisugusekski ilmestamiseks laul, aga mitte kehakultuurlaste marss, vaid lüüriline laul. Nii leidis paar aastat varem komponeeritud pala tee sahtlinurgast päevavalgusse. Kuid ilmnes, et meloodia ei võlunud ka filmi tegijaid. See võeti vastu ainult põhjusel, et aega enam polnud ja arvestusega, et järjekordse sisutu propagandatükina rändab „Spartakiaadipäevad” pärast esmaesitlust kohe arhiiviriiulile. Filmist ei mäletatagi tänapäeval midagi, kuid „Õhtutest Moskva lähistel” on vastu kõiki ootusi kujunenud armastatud seltskonnalaul, mis paneb ajaproovile endiselt kindlalt vastu.
