Estraadiklassika - www.laulud.ee

Sinuta tuisaku lumi, murdugu tormidest puud. Mingu või maailm hukka, minul on mõeldagi muud. Mina pean mõtlema sinust, üksindus pureb ning sööb. Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös. REF: On ainult kaks kuukiirt mu toas, kaks kildu minu peos, sealt naeravad mu poole nad ja meid miski seob. Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas. Jah, tee, mis teed, su silmad need- kaks kuukiirt mu toas. Sinuta kevad on tühi, kõik kas möödas või eel. Unetust piinab vaikus, koidik on kaugel ees. Hellalt ükskõikne süda kiretult tunde ta lööb. Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös. REF: On ainult kaks kuukiirt mu toas, kaks kildu minu peos... Sealt naeravad mu poole nad ja meid miski seob. Kaks kuukiirt mu toas, soe valgus hõbejoas. Jah, tee, mis teed, su silmad need - kaks kuukiirt mu toas.

Halloo kosmos! Halloo maa! Kas sina oled telefoni juures? Mina Tulid töölt Nagu näed Aga nüüd, koju jään Köögis sind pliidi peal ootab toit Hiljaks jäid juba söödud on kõik Kuis on ilm, ilm on soe Mida teed, tunde loen Õige pea tulen ma oota mind Ootan sind, ootan sind, ootan sind Nii kallis sa, kas tõsi see Sa seda tead, ooo ütle veel Seks aeg on napp, mul aega küll Su ümber maa ja kosmos sul Kui me koos, jälle koos Emban sind, lilli toon Õige pea tulen ma, oota mind Ootan sind, ootan sind, ootan sind Nii kallis sa, kas tõsi see Sa seda tead, oo ütle veel Seks aeg on napp, mul aega küll Su ümber maa ja kosmos sul Kui me koos, jälle koos Emban sind, lilli toon Õige pea tulen ma, oota mind Ootan sind, ootan sind, ootan sind Aga nüüd mu kallis on vist aeg lõpetada Näib nii Hüvasti maa! Nägemiseni kosmos...

Mulle meeldib see Et ma võin olla kui tuul Kiirelt lendan teel Kui väsin puhkan siis puul Lendan sinu tuppa ma Ma tean et ootad mind Kui lendan nagu lind Sa imestad Kui suur su soov Võime sõita koos Kõikjal täies hoos Päiksel jahutaks suud Öösel kimbutaks kuud Uluks korstnas siis ma Küll võid kiruda sa Ühel teiegi seast Lükkaks kübara peast Nalja teeks Enam veel Kui keskööl ma nüüd lendan taas Siis te ei näegi ju mind Kui praegu ma sind puudutan Siis ma ei üllata sind Kui ma olen tuul Siis kõiki vastuseid tean Lendan ma kui kuul Pealt näen nii halba kui head Lendan sinu tuppa ma Päikesel jahutaks suud Öösel kimbutaks kuud Uluks korstnas siis ma Küll võid kiruda sa Ühel teiegi seast Lükkaks kübara peast Nalja teeks Enam veel Kui keskööl ma nüüd lendan taas Siis te ei näegi ju mind Kui praegu ma sind puudutan Siis ma ei üllata sind Su sülle ma võin istuda Siis alles tunned sa mind Kui keskööl ma nüüd lendan taas Kuid te ei näegi ju mind

Maailm samme täis... Kord on minek, algav tee, kord on tulek kaugelt see. Maailm samme täis... Otsin sinu samme neist, leian aga miljon teist. Ööks murenes päev ja mööduv lõplik näis. Viimne samm sul hävines udus läksid ja mulle vaikus vaid jäi. Kuid sa tuled õige pea ning kui südames mul ringi käid, on taas maailm samme täis.

Meri sul on tuhat tuju Tuhat laulu on sul suus Igal hetkel muudad kuju Igal hetkel oled uus Täna naeratad ja särad Homme kurjalt lainetad Meelitad ja tõukad ära Muutlik justkui naine sa Refr: Meri, mu tuhandenäoline sõber Meri, mu vaenlane karm Meri, mu tuhandenäoline meri Sa oled mu arm Sinu tujusid ei suuda Iial ette arvata Täna elu põrguks muudad Homme hellalt armastad Avad oma sinisilmad Annad saaki hõbedat Homme jälle kurjad ilmad Vaenlane ja sõber sa Refr: Meri, mu tuhandenäoline sõber

Ma vaatan sind ükskõikselt, kuid kuulan hirmunud näol... Nii hellalt ja nii vaikselt mind surmab sinu laul... Su laulust saab mu saatus, mu meeldiv piin ja kaotus... Refr. Sellest, mis rõhub mu rinda, tundlikuks muutund on meel... Millest sa elad ja hingad? Mida võid tunda, kui suudad nii palju kanda ja ennast teistele anda laulu teel... Su tunded võtan omaks, kui pole laul vaid see, sest aina jõuetumaks ma muutun sinu ees... Mul pole jõudu selleks, et päästa end... Ja milleks? Refr. Sellest, mis rõhub ... Võib-olla tõrksalt olen hoidnud tundeid paos... Kuid sellest hetkest põlen ja ainult sinu jaoks... Kas leitud lõõm on õige? Ei tea... Kuid loobun kõigest... Refr. Sellest, mis rõhub ...

Su huultel nii värskelt kui juunis punetab maasikavärv; su juuksed on puravikpruunid, silmad kui sinine järv. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean ... Refr. Kuid mis värvi on armastus, kes seda teab? Mis värvi on armastus? Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa. Mürkkollaseks muudab mind ootus, sinuta maailm on hall, vaid igatsust leevendav lootus särab kui hõbekristall. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean ... Refr. Kuid mis värvi on armastus … Öö purjetab mustaval laeval, tuleb siis päev, mul näib, et roosaka pintsliga taevast, värvimas koidukiir käib. Neid värve ma näen, neid värve ma tean, neist laulugi kokku sean … Refr. Kuid mis värvi on armastus …

Mu kodu ei piira need metsikud mäed, mis kõrguvad pilvede alla. Mu kodu ei emba ka müüride käed - ja tihti ta värav on valla, ja tihti ta värav on valla, nii sageli valla on see. Mu kodu ei ümbritse põhjatud sood ja laaned ei valva ta rahu. Mu kodu on väike ja minuga koos mu pere vaid siia ju mahub, mu pere vaid siia ju mahub, mu pere jaoks ruumi on vaid. Kord aastas ta nurmedel vili loob pead ja nõrk on ta koskede kohin. Nii väike on ta, et ma tihti ei tea - kas temast ma lauldagi tohin, kas temast ma lauldagi tohin, kas temast ma lauldagi võin, kas temast ju lauldagi tohin, kas temast ma laulda, kas temast ma laulda, kas temast ma lauldagi võin, mu kodu.

Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest. Päeval ja ööl, kodus ja tööl mõtlesin Mustamäest. Refr. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean. Nüüd elan Mustamäel – tahta mis võiksin veel! Hulk päevi kauneid siin mind ootab, ootab ees. Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik, olgu seal pidu või pulm – igavust ma tunda ei saa enne, kui kell on kolm. Refr. Nüüd elan Mustamäel … Kui nüüd veel Mustamäe Žiguli kandiga sõpruse sidemed looks, võib-olla nii minagi siis auto veel majja tooks. Refr. Nüüd elan Mustamäel …

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel on kureparved kaugel teel Taas jälle vihmast märg on rannaliiv Ja alla uttu hääbub silmapiir Kus oled nüüd mu väike viirelind ei otsida ma oska Sind Nii hell ja hea kõik oli siis suurt õnne tundis mu meel Vist sügistuul Sind kaasa viis jäänd ainult unelmad veel Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja suve kuldses kuues mängib tuul Kuid suvi soe ei iial meelest läe Ta südamesse alles jääb.

Kord olid niidud rohelust täis, pilv taevavõlvist vaid harva üle käis, Peegeldus päike jõe suveselges vees … Niitude vahel siis kulges meie tee, niitude vahel, kus rõõm saatis meid. Niitudelt päike kadunud nüüd – nukrana kaigub seal sügislinnu hüüd. Vingudes ruttab vaid vihur üle mäe … ning ega meidki seal keegi enam näe – kus on siis suvi ja kus on me arm? Ei ole sind ja tõesti ma ei tea, mille peale lootma või mõtlema nüüd pean. Sa katki kõik me unistused lõid, võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid. Kuid siiski ma ootan kevadet uut, niitude haljust ja palju-palju muud. Aiman ju nüüdki, et ühel päeval siis lõplikult tuled, sest süda nõuab nii. Niitude rüpes meid rõõm leiab taas.

Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust. Ei ma pannud pilliroogu mastideks ega punapõllekesi purjedeks. Tugev mootor tuksub nagu süda tal, lained temal mürisevad täävi all. Ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on läbi käinud mitme mere veest. Kõige nooremal on üle valla ramm, vanem võrke laskma kõige osavam, kolmas aga väga palju laule teab, kalad teda kuuldes merest tõstvad pead. Igal mehel noorik randa maha jäi, igaühel kallis paadi vastas käib. Aga harva näen ma oma päiksekiirt, tema on ju tähtis karjabrigadir. Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool. Ütleb: „Sina merest kehva kala tood. Rohkem kasu toovad minu kirjakud, kui su lahjad tursad, lestad kõversuud.“ „Oota, oota! Tulgu kagutuuled vaid, näha toon sull’ iludusi angerjaid – sihvakad ja sirged sabakuubedes, tulevad ja kummardavad sinu ees. Oota, küll sa minu karja näha saad! Lõhed, laiad laugud otsal säravad, seljauimed vikerkaarest värvitud, küljed hõberahadega kirjatud.“

See, jah see on hea See on hea, nii hea! See, jah see on hea See on hea, nii hea! Ei keela maailm mulle päiksekiirt End aina saatjaks pakub sõbralik pilv Lind laulusoojust pillab mu jalge ette Pärja punub pääsusilm... Ja nõnda Jee-jee, meil pole varandust vaja Jee-jee, meil pole mugavat maja Jee-jee, ei autost unista me (See, jah see on hea See on hea, nii hea!) Kuid siiski Jee-jee, laul leiab üles meid ikka Jee-jee, rõõm muudab elu nii pikaks Jee-jee, meid rikkaks armastus teeb (See, jah see on hea See on hea, nii hea!) Kuu küljest murda hõbekillu võin Täht hõõgub peol, kui välja sirutan käe Öölt sooja mantli endale laenan selga Kui su juurde kauaks jään... Ja nõnda Jee-jee, meil pole varandust vaja Jee-jee, meil pole mugavat maja Jee-jee, ei autost unista me (See, jah see on hea See on hea, nii hea!) Kuid siiski Jee-jee, laul leiab üles meid ikka Jee-jee, rõõm muudab elu nii pikaks Jee-jee, meid rikkaks armastus teeb Jah teeb Rikkaks sind ja mind ta teeb (See, jah see on hea See on väga hea, nii hea!)

Suusabaasis on tantsupidu, See toimub siin igal õhtul. Noorte kehade vallatust ruum on täis ja villaste sokkide lõhna. Nurgas mustendab kaaneta klaver Keda lokkides lontkõrv piinab. Vana klaver teeb meele nii haledaks, Et võtaks või peatäie viina! Akna taga on härmatand kuused, üle järve viib kuuvalga rada. Vana klaver, kas metsade muusikat sa veel suudaksid tunnetada? Aastaid tagasi talvehommikul, küllap mäletad, vanapoiss, niigi - hästi tasa, sest kõik alles magasid sinul mängiti killuke Grieg'i. Juba siis olid klahvid sul kollased, hääl kui Armstrongil katkev ja kähe. Juba siis näisid üdini tülpinud - ega meie sind sõtkunud vähem. Ent sel ammusel talvehommikul nüüd ma reedan sind, ära solvu. Ühe armunud näitsiku sõrmede all sa ohkasid just nagu Solveig. Praegu teeskled, et hambad ristis vastu tahtmist ja tõdedeta sa klimberdad sheike tvistideks ära loodagi, sõber mind petta. Südaööni sa kibestund ilmel uut põlvkonda hullutad nüüdki. Aga hommikul neljal käel mängijaid ikka jälgid sa, kaaneta küünik!

On palju luuletustes öid – neis iga hetk on nagu surematu leid. Need ööd on avasilmi unistatud ööd, kus tuhas sädelevad kuldsed söed. Need ööd on alati kui peod, kus leegiks kuumenevad igatsuste eod... On palju luuletustes helisevaid öid – miks elus harva kohtab neid? Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai, see suveöö ei loodud luulelennust vaid. Siis sulle näis, et lausa lõputa on see, kuid mulle lühikeseks jäi me helgeim suveöö. On palju luuletustes öid, mis nukrast kaugusest on vaimustanud meid – me nagu karnevalipääsmeid hoiaks käes, kuid ikka keelatud on sinna pääs. Need ööd on eksideski head, neist tahaks rääkida, kuid vaikima neist pean. On palju luuletustes igavesi öid – miks elus harva kohtab neid? Refr. Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai, see suveöö ei loodud luulelennust vaid. Siis sulle näis, et lausa lõputa on see, kuid mulle lühikeseks jäi valge suveöö, sõnadeta öö, südamete suveöö.

Tänaval, kus elad sa, laulan nii... Mulle ammugi tuttav tänav see – üsna sageli sealt läbi käinud minu tee. Ja see tunne uus on vist armastus, sest ma tean, et sa nüüd elad siin. On see nii vaimustav tunne, kui ma tean, et lähedal sa. See palju tähendab mulle, kus iga hetk mu juurde sa võiks ilmuda. Rahvas seisma jääb, muigab, imestab, kui ma õnneuimas talle vastu jalutan. Küllap saabub aeg, mil me mõlemad võime olla ja elada koos. On see nii vaimustav tunne, kui ma tean, et lähedal sa. See palju tähendab mulle, kus iga hetk mu juurde sa võiks ilmuda. Küllap saabub aeg, mil me mõlemad võime olla ja elada koos.

Mu vanaisa kell lebas nukralt laua peal sellest päevast, kui merelt lahkus ta. Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal kui ta läbi rändas mereteed ja maad. Ühel päeval kord siis sõnas pojale ta nii: “Ainult merele jääb kella süda truuks”. Peatus kell, kui suri see vana mees, kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Polnud tahtmist tal tiksuda. Laual vaikides lebas ta. Peatus kell, kui suri see vana mees, Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis töös, Kauged meresõidud talle võõraks jäid. Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päevad-ööd, Nii see kell ta laste mänguasjaks sai. Sest ka meis, tema lastes, polnud meremehe verd. Ainult raamatutes olid kauged maad. Peatus kell, kui suri see vana mees, Kes tal sõbraks olnud pikal mereteel. Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell Taas ma mereranda kodu rajasin. Äkki kord ühel päeval hakkas tiksuma see kell, Mis nii palju aastaid laual lebas siin. Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain, Et sel päeval oli sündinud mul poeg. Tiksus kell, et oodata sõpra head, Kes ta mereteele kaasa kord viib. Oma uut noorust algas ta, tahtis uut aega näidata. Tiksus kell, et oodata sõpra head, Kes ta mereteele kaasa kord viib.

Kust küll kostab lärm Põrand põrub all Magada ei saa Kärtsub mürtsub maa Mis imelik masin see olla võiks Mis niisugust lärmi teha võiks Jajaa jajaaa Ma töötan terve päev Magama siis läen Kuid und ei tule mul See masin on kui hull Mis imelik masin see olla võiks Mis niisugust lärmi teha võiks Jajaa jajaaa [jaaaa] Siis kui vanaisa Vanal heal ajal võttis kandle pihku Rahvas tantsu lõi Mis imelik masin see olla võiks Nüüd selle tantsu valla lõi Ei tea ei tea Nüüd on teised ajad Suuremad on majad Rahvas väänleb all Ansambel üleval Mis imelik masin see olla võiks Nüüd selle tantsu valla lõi Ei tea ei tea