Eesti hümn
Johann Voldemar Jannsen
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull’ truuiks surmani!
Mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest’ õnnista’,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga,
mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda.
Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
„Eesti, Eesti, ela sa!”
Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,
oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!
Must on sinu mullapinda, mida higis haritud.
Must on kuub, mis Eesti rinda
vanast’ juba varjanud.
Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead.
Vaprast meelest, venna armust Eesti kojad kõlagu!
Kostku taeva poole põrmust:
„Eesti, Eesti ela sa!”
Eesti muld ja eesti süda
Lydia Koidula
Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti – isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha –
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin.
Sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa –
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda –
kes neid jõuaks lahuta.
Eestimaa (Tuhanded külad)
Mihkel Zilmer, Jüri Kask, Toivo Tasa
Tuhanded külad, tuhanded talud
laiali Eestimaal.
:,: Sündinud nendes kadunud põlved,
vanavanemad. :,:
Refr. :,: Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,
kuni su küla veel elab,
elad sina ka. :,:
Külvasid vilja, lõikasid vilja
vanavanemad.
:,: Tähistaevast lugesid ilma,
lastele saatust ka. :,:
Refr. Oo, Eestimaa …
Lapsed kasvasid, sirgusid suureks,
pöördusid metsast ja maast,
:,: rebisid puruks põlised juured,
lahkusid kodust nad. :,:
Refr. Oo, Eestimaa …
Rändasid ringi, kandsid kingi
pastelde asemel nad.
:,: Otsisid õnne avali silmi,
õnn jäi neil leidmata. :,:
Refr. Oo, Eestimaa …
Eestimaa, mu isamaa
Villi Andi (Friedrich Kuhlbars)
Eestimaa, mu isamaa,
kuis mull’ armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
Taara iidsed tammepuud,
siiski hüüavad mu huuled:
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,:
Eesti vaprad vanemad
vaimuvallast vaatavad.
Peas neil paistvad pärlikroonid,
võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
:,: kuldsed kandled palmipuust. :,:
Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani! :,:
Eestlane olen ja eestlaseks jään
Jüri Leesment
Tuhat korda kas või alata,
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend.
Oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.
Refr. Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi.
Tuhat kõuehäälset küsijat:
Vaba meri. Põlistalud. Püha muld.
Tuhat korda tuhat püsijat
kõige kiuste elus hoiab püha tuld.
Refr. :,: Eestlane olen ja eestlaseks jään …
Nende mehiste meeste moodi. :,:
Ei ole üksi ükski maa
Jüri Leesment
Jääb ikka nii, et Saaremaa
näeb õhtupäikse õitsemist.
Ta kõrval tunneb Hiiumaa
üht õiget sugu õitsilist.
Veel linnupesi Läänemaal
võib leida rannaroost,
veel aru annab Harjumaa
me rahva sünniloost.
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Refr. Teab loodus vaid, teab isamaa –
meil tuleb üksteist aidata …
Ei ole üksi ükski maa,
ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!
Ei ole jännis Järvamaa,
kui seemne ootel põld on must.
Ei peleta meid Pärnumaa
jutt põlislaande eksinust.
Kas tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?
Kui kaua suudab Võrumaa
end hoida õigel teel?
Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!
Refr. Teab loodus vaid …
Kas jääb ka nii, et Mulgimaa
eal pügada ei lase end?
Kas vaikust valvav Valgamaa
on hüüdjatega ühinend?
Kui puhtaks jäävad Virumaal
kõik selge veega allikad,
siis alles julgen ütelda,
et elan omal maal.
Refr. :,: Teab loodus vaid … :,:
Ela hästi, mu kodumaa
P. Utsi, tõlkinud Linda Viiding
Ela hästi, mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli, raskel sammul
jätan maha ma kodupaiga.
:,: Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal emakeele. :,:
Ole meeles isakodu,
põdrasilmus ja kõõlusköied.
Oma kõrvus ikkagi kuulda
põdrakellade hääli tahan.
:,: Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnusmärgid. :,:
Ole meeles, isakodu,
lapsepõlve mängupaika.
Oma kõrvus ikkagi kuulda
põdrakellade hääli tahan.
:,: Palju pilte on mul silmis,
südames neist tunnusmärgid. :,:
Ela hästi, mu kodumaa,
su rajad mulle on kitsaks jäänud.
Vastumeeli, raskel sammul
jätan maha ma kodupaiga.
:,: Võõra keele võõras sõna
tõukab eemal emakeele. :,:
Hakkame, mehed, minema
Gustav Ernesaks
Hakkame, mehed, minema
kodu poole kõndima,
:,: tare poole tõttama. :,:
Paneme piibud põlema,
vanad tobid tormama,
:,: uhked tobid uhkamaie ! :,:
Hakkame, mehed, minema
kodu poole kõndima,
:,: tare poole tõttama. :,:
Hellad vennad, astkem kokku
Mihkel Veske
Hellad vennad, astkem kokku,
lustipidu laua ümber.
:,: Tõstkem klaasid, tõstkem kannud,
laskem priiust elada. :,:
Täitkem kannud ääretasa,
viigem ohvrit Eesti mullal,
:,: mis on muistsel ajal joonud
vahva eesti meeste verd. :,:
Hellad vennad, joogem jälle
nende meeste auks ja õnneks,
:,: kes on tähtsa tegudega
Eesti põlve parandand. :,:
Joogem Eesti emadele
tühjendades kannud, klaasid,
:,: kes on kandnud kangeid poegi,
kauneid tütreid kiigutand. :,;
Joogem Eesti neidudele,
tõstkem üles klaasid, kannud,
:,: kübart keerutades kõrgel:
Eesti neiud elagu! :,:
Hellad vennad, joogem jälle,
sest veel elab Eesti sugu,
:,: kasvatades kangeid poegi -
Eesti sugu elagu! :,:
Hoia, Jumal, Eestit
Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad,
Kaitse teda kallist, meie armsamat.
Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon,
Vennaarmu suurus tema võimu troon.
Õnnista me rahvast, saada kosumist.
Puhasta meid kurjast, anna kasvamist.
Aita võita vaevad, vägev Kaitseja!
Jõudu andku taevad Sulle, kodumaa.
Iga mees on oma saatuse sepp
Paul-Eerik Rummo
Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa! Jaa! Jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa! Jaa! Jaa!
Mõisad põlevad, saksad surevad,
mets ja maa saavad meitele.
:,: Jah, meitele, jah, meitele,
jah, meitele, meitele, meitele. :,:
Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.
Jaa! Jaa! Jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Jaa! Jaa! Jaa!
Metsad põlevad, maad surevad,
meie saame meitele.
:,: Jah, meitele, jah, meitele,
jah, meitele, meitele, meitele. :,:
Iga mees on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja!
Jaa! Jaa! Jaa!
Ükskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja!
Jaa! Jaa! Jaa!
Meie põleme, meie sureme,
siis ei jää enam ühtegi orja,
ühtegi orja, ühtegi orja,
ei ühtegi, ühtegi peremeest!
:,: Ühtegi orja, ühtegi orja,
ei ühtegi, ühtegi peremeest! :,:
Ilus oled, isamaa
Tõnis Mägi
Rannal valge maja,
on suvehommik, sajab.
Kusagil helisevad kellad
ja kääksub kaevuvinn.
Loodus üles ärkab,
kasteheingi tärkab.
Päike oma esimesi kiiri heidab,
taas algamas on päev.
Üks paat on sõitmas merel
ja päikesest lausa verev aer.
Linnulaulu rannalt kostub,
merelt kajab vastu
kajakate na-na-naer,
see kajakate na-na-naer,
see naer, see on naer,
see on naer, na-na-na-naer!
Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, isamaa!
Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, sünnimaa!
Aegamisi vihmapisar
looduse veel rohekamaks loob,
päiksekiir siis uduvines
jälle uusi vikerkaari koob.
Vihmast loodud lõhnu
on ladestunud õhku.
Loodushääli on nüüd kõikjal,
taas algamas on päev.
Ainult tuul nii vaikselt
merel lööb oma tantse,
siis ringutab ja ära kaob
üle metsa, mere, loo…
Ja üksik paadimees merel
on püügil ja paadi järel noot.
Kuid unustab ta noosi,
on hingest teised noodid:
la-la-la-la-la-la-la, see la-la-la-la-la-la,
see laul, see on laul,
see on laul, la-la-la-laul!
:,:Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, isamaa!
Ilus oled, ilus oled sa,
ilus oled, sünnimaa!:,:
Eestimaa!
Ilus oled, isamaa / Munamäel
Karl August Hermann
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan
üle õitsva Eestimaa,
rõõmulaulu siis maailma saadan,
hüüan piksehäälega,
rõõmulaulu siis maailma saadan,
hüüan piksehäälega,
hüüan piksehäälega:
„Siin on ilus elada,
siin on ilus elada!“
Kullalaineil valendavad väljad,
järved hõbeehavad,
kaugel kõrged lehemetsad haljad,
kõue kombel kohavad,
kaugel kõrged lehemetsad haljad,
kõue kombel kohavad,
kõue kombel kohavad:
„Siin on ilus elada,
siin on ilus elada!“
Minge üles mägedelle,
tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja,
üle lille hiilguse!
Vaatke, kuidas oja keerleb
läbi luha läikiva!
Ja siis hüüdke alla orgu:
„Ilus oled, isamaa,
ilus oled isamaa!“
Taeva äärel mürab mere lagi,
viskab vahtu pilvepool,
läbi luha ruttab kastejõgi,
laulab laintekoori laul.
Läbi luha ruttab kastejõgi,
laulab laintekoori laul,
laulab laintekoori laul:
„Siin on ilus elada,
siin on ilus elada!“
Siin on enne suurem sugu eland,
rõõmsam rahvas häälitsend,
siin on võidulaulu viisid kõland,
kanged mehed keelitsend,
siin on võidulaulu viisid kõland,
kanged mehed keelitsend,
kanged mehed keelitsend:
„Siin on ilus elada,
siin on ilus elada!“
Isamaa hiilgava pinnala paistab
Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen (Georg Zakarias Forsman), tõlkinud Lydia Koidula
Isamaa hiilgava pinnala paistab
kodu meil kaunike, kallike.
Isamaa sinavalt võlvilta vaat’vad
vilkuvad koidud meil orusse.
Refr. :,: Oi laari, laari, la-la-la-la,
oi laari, laari, la-la-la-la!
Õitse ja haljenda, eestlaste maa! :,:
Kukulind kaunisti kõrvu meil kostab,
äratab ülesse looduse;
helinal õhud ja hääled meil hüüdvad,
helinaid saadavad südame’.
Refr. :,: Oi laari, laari, la-la-la-la …
Valvamas isamaa vaim meie vahel,
looduses liikumas lennula;
süda ei aina või vangissa viibi,
hõiska ja helise, õnnis suu!
Refr. :,: Oi laari, laari, la-la-la-la …
Isamaa ilu hoieldes
Isamaa ilu hoieldes.
Vaenlase vastu võideldes:
pane tähele, pane tähele,
pane tähele, pane tähele!
Kui sina usud endaasse,
kui sina usud endaasse
arukate arvamisse,
arukate arvamisse
tugevate turjadesse,
tugevate turjadesse
vanemate vägevusse,
vanemate vägevusse
noorte meeste nobedusse,
noorte meeste nobedusse
õdedesse, vendadesse,
õdedesse, vendadesse
enne kõike endaasse,
enne kõike endaasse,
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema.
Kui sina usud hundi juttu,
kui sina usud hundi juttu
kardad koerte klähvimisi,
kardad koerte klähvimisi
kuulad sakste sajatusi,
kuulad sakste sajatusi
kannupoiste kaebamisi,
kannupoiste kaebamisi
saamameeste salvamisi,
saamameeste salvamisi
madalate manitsusi,
madalate manitsusi
sõgedate sõitlemisi,
sõgedate sõitlemisi
siis ei saa sa midagi,
siis ei saa sa midagi.
Kui sina vajud valedesse,
kui sina vajud valedesse
upakile unedesse,
upakile unedesse
käpakile käsu alla,
käpakile käsu alla
röötsakile rubla alla,
röötsakile rubla alla
siis saad kirbud kubemesse,
siis saad kirbud kubemesse
sügelised südamesse,
sügelised südamesse
päised pähe, kondid kõhtu,
päised pähe, kondid kõhtu
siis sa lähed põrgusse,
siis sa lähed põrgusse.
Kui sina usud endaasse,
kui sina usud endaasse
siis sina usud rahvaasse,
siis sina usud rahvaasse
taludesse tarkusesse,
taludesse tarkusesse
õpetusse, õigusesse,
õpetusse, õigusesse
kodukoha kaasikusse,
kodukoha kaasikusse
pilvepiiril pääsukesse,
pilvepiiril pääsukesse
siis saad vaimu vägeva,
siis saad vaimu vägeva
siis saad põlve parema,
siis saad põlve parema
Isamaa, õitse sa!
Isamaa, õitse sa!
Isamaa õitse sa!
Kallimat varandust ilmas mul pole,
sinuta elu mul tühi ja kole.
Armsamat enesel ma ei saa:
isamaa, isamaa, õitse sa!
Isamaa, kasva sa!
Isamaa, kasva sa!
Sinule enese olen ma annud,
kätkist nii kauaks kui hauda mu kannud.
Omaks mult võta, mis pakun ma:
isamaa, isamaa, kasva sa!
Isamaa, ela sa!
Isamaa, ela sa!
õitse ja kasva ja edasi astu,
ela ja vaenlasel astu sa vastu
igavest, igavest, õnnega.
isamaa, isamaa, ela sa!
Jää vabaks, Eesti meri
Viktor Konstantin Oxford (Oksvort)
Meil merevood on vabad
ja võimsalt mühavad
ja kodupinna metsad
meil vastu kajavad.
Refr. Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
:,: Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind. :,:
Meil kalur merel noota
võib vabalt vedada
ja musta mulla põuest
võib vili võrsuda.
Refr. Jää vabaks …
Me vabal lainte voodel
võib päike särada
ja rõõmulaulust põllul
mets vastu kajada.
Jää vabaks…
Kas tunned maad
Frédéric Bérat, eestikeelsed sõnad Mihkel Veske
Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?
Refr. See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
„See ilus maa on minu kodumaa!“
Siin teretavad metsaladvad
nii lahkelt järvi, rohumaid;
siin taeva vihmal oras võrsub
ja päike paitab viljapäid.
Refr. See on see maa …
Siin kasvab Eesti meeste sugu
ja sammub vabadusele;
siin kasvab priskelt Eesti neiu
ja sirgub Eesti mehele.
Refr. See on see maa …
Siin tõstab rahvas põllu rammu
ja matab endist viletsust;
siin püüab rahvas vaimu valgust
ja võidab endist pimedust.
Refr. See on see maa …
Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
„sa kosu, kasva, kallis kodumaa!“
Refr. See on see maa …
Kaunimad laulud
Peeter Ruubel
Kaunimad laulud pühendan sull’,
vanematest armastatud kallis kodumaa!
Võimsasti tuksub süda siis mul,
kui sulle laulan, mu isamaa!
Taevasse tõuseb tugev lauluhääl
südame põhjast vaimustuse väel.
Pühamaks paigaks oled mull’ ikka,
kuni veel süda tuksub mul sees.
Võimsasti kõla siis, ühine laul:
„Õitsegu, kasvagu kodumaa!“
Priiuse päike paistab me maal,
rusujatest vabastatud Kalevite ra’al!
Orjuse kütked purustud’ maas,
muistene priius meil jälle käes!
Särama löönud kodupinnal koit,
Eestimaa taevas vabaduse loit.
Paremad päevad paistma meil jäävad,
kaunimad ajad ootamas ees.
Võimsasti kõla siis, ühine laul:
„Õitsegu, kasvagu kodumaa!“
Kevadpidu
Elagu kõik me armsamad aasad,
ela ning õitse, armas kodumaa!
:,: Vennad, õed välja vainudele
lippude ja lahke lauluga.:,:
Metsad ja mäed, orud ja ojad,
linnudki hele´ lauluhäälega;
:,: hõisake ühes mängumeeste pillid,
ela, õitse, armas kodumaa.:,:
Lindude koorid lahkesti nüüd laulvad
Kevaderõõmu tunneb iga rind
:,: Pillimängu kõlab igal vainul,
kevadepidu on ju täies hoos :,:
Noorus on ilus, ilus on ka elu
Kaunis ja kallis on me kodumaa
:,: Taat on võitnud vanemate vaprust
hoia ja kaitse sina seda ka :,:
Noored kotkad, kallid kodukaitsjad
Isamaa eest nad valmis alati
:,: Hoidkem kõrgel eesti rahva lippu
sini-musta-valge värviga :,:
Koit - Friedrich Kuhlbars
Friedrich Kuhlbars
Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal,
:,: vägevail vooludel üle me maa. :,:
Ilu see edeneb õuede õlal,
isamaa pind ärkab õitsema.
Mägede harjadel kumamas koit.
:,: Taevasse tõusku me lootuse loit! :,:
Koit - Tõnis Mägi
Tõnis Mägi
On jälle aeg selg sirgu lüüa
ja heita endalt orjarüü,
et loomishoos kõik loodu
koos võiks sündida kui uuesti.
On koit, kuninglik loit,
valguse võit äratab maa.
Prii on taevapiir, esimene kiir
langemas me maale.
Hõik - murrame kõik,
et vabana saaks hingata taas.
Näe - on murdund jää
ulatagem käed, ühendagem väed.
Nõul, ühisel nõul,
ühisel jõul, me suudame kõik.
Ees on ainus tee, vabaduse tee
teist ei olla saagi.
Võim, valguse võim
priiuse hõim, läheme koos
huulil rõõmuhüüd
Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid.
Usk edasi viib, taevane kiir
saatmas on meid
Nii - on võiduni jäänud veel üks samm
lühikene samm, samm.
Maa, isade maa, on püha see maa,
mis vabaks nüüd saab
Laul, me võidulaul, kõlama see jääb
peagi vaba Eestit sa näed!
Kungla rahvas
Friedrich Kuhlbars
Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.
:,:Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.:,:
Läks lauluga, läks lauluga,
läks lauluga!
Säält saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu,
siis laulis mets ja meresuu
ja eesti rahva sugu.
Läks aga metsa mängima …
Siis kõlas kaunilt lauluviis
ja pärjad pandi pähe.
Ja murueide tütreid siis
sai eesti rahvas näha.
Läks aga metsa mängima …
Ma mängin mättal, mäe peal
ja õhtul hilja õues
ja Vanemuise kandlehääl
see põksub minu põues.
Läks aga metsa mängima …
Kuradi laul
Kord võitles Lõuna-Venemaal,
kaugel Doni steppides
üks vapper Eesti pataljon
lauldes laulu kuradist.
Meid paisati itta kord läände,
kõikjal seisime kaljudena
ja ka Neveli sood ja T?erassid,
neil iial ei unusta saa.
Refr. Rünnakrelvade terasest tules,
kõlab leekides kuradi naer: ha-ha-haa.
Sirgub vabadusidu, ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik.
Aeg sangarid kord unustab
ja tandrid tasandab.
ja surnu-pealuu sõdureist
vaid tuul meil jutustab...
Teed tagasi meil ei ole,
ehkki häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei ole,
kui ka langeks meist viimane mees.
Refr. Rünnakrelvade terasest tules ...
Kus Põhjalahe kohiseb
Kus Põhjalahe kohiseb,
Ta kaldal ilu idaneb,
Sääl on mu armas kodumaa,
Mis kallim mull veel kullasta.
Sääl org on armsas orases
Ja lehtpuu lehkvais õilmetes,
Sääl olin nagu laululind,
Kui õnnes tuksus minu rind.
Oh, et ma pidin Põhjalast,
Mu kuldakodust kaunimast,
Nii äkki saama võõrsile,
Kus mures mõlgub meeleke!
Jah, kuldne koht nüüd kaugela,
Kust lahkusin ma valuga,
Kuid sinna jõuab ikka veel
Mu mõte lahke luule teel.
Ja peaksin ma ilmaski
Veel sinna jõudma tagasi,
Siis laulaksin ma rõõmuga:
Oh kallis, kaunis Põhjala!
Laul Põhjamaast
Enn Vetemaa
Põhjamaa, me sünnimaa,
tuulte ja tuisuööde maa,
range maa ja kange maa,
virmaliste maa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
iidsete kuuselaante maa,
lainte maa ja ranna maa,
sind ei jäta ma.
On lumme uppund metsasalud,
vaiksed taliteed,
nii hellad on su aisakellad,
lumel laulvad need.
Põhjamaa, me sünnimaa,
karmide meeste kallis maa,
taplemiste tallermaa,
püha kodumaa.
Põhjamaa, me sünnimaa,
hinges sind ikka kannan ma,
kaugeil teil sa kallis meil,
sind ei jäta ma.
Laulge, poisid, laulge, peiud
Aleksander Eduard Thomson
Laulge, poisid, laulge, peiud,
laulge, naised, laulge, neiud!
:,: Hõissa ja hõissassa! :,:
Sööge saia, sööge liha,
jätke jonni, jätke viha!
:,: Hõissa ja hõissassa! :,:
Siin on neiud noorukesed
justkui roosinupukesed!
:,: Hõissa ja hõissassa! :,:
Küll on pulmad, küll on saajad,
küll on noorel paaril maja!
:,: Hõissa ja hõissassa :,:
Poisid, miks te pill ei hüüa?
Mina tahan tantsu lüüa!
:,: Hõissa ja hõissassa! :,:
Unustage tööd ja piina,
jooge õlut, jooge viina!
:,: Hõissa ja hõissassa! :,:
Läänemere lained
Martha Müller-Grählert
Seal, kus Läänemere lained laksuvad,
seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,
:,: seal on valge majak, valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. :,:
Mäletan, kui olin alles väikene,
mõtlesin, et lähen ära kaugele.
:,: Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand,
lapsepõlvekodu meelde ikka jäänd. :,:
Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all,
kallim neiu hingab teise rinna naal,
:,: õed ja vennad on läinud ilma laiali.
Ainult kask on jäänud truuks mul surmani. :,:
Rändamisest väsind, koju tulen ma,
vana kase alla istun puhkama.
:,: Vana kase kohin mulle jutustab,
ammu möödund aegu mulle meenutab. :,:
Ma tahaksin kodus olla
Helene Koff
Ma tahaksin kodus olla,
kui õunapuud õitsevad
:,: ja nende roosakad õied
mu juukseid ehivad. :,:
Ma tahaksin kodus olla,
kui rukkipõld kollendab
:,: ja kollakat-pruunikat vilja
tuul tasa hällitab. :,:
Ma tahaksin kodus olla,
kui lumevaip katab maad
:,: ja kuuskede härmatand oksad
kuupaistel hiilgavad. :,:
Ma tahaksin kodus olla,
kui kallim on minuga
:,: ja temaga üheskoos mina
võiks rõõmus viibida. :,:
Mats alati on tubli mees
Ado Reinvald
Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
:,: ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga. :,:
Refr. :,: Jah, kui see laul meil korda lä’eb,
ei meie kimpu jää. :,:
Kord astus oma pambuga
ta läbi mõisa õue,
:,: saks tuli vastu kärkides
kui kõige kurjem kõue: :,:
Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb …
„Kas sina, tõbras, parunit
ei enam tunda taha
:,: või on sul munad mütsi sees,
et müts ei võtab maha?” :,:
Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb …
„Kas tead, ma lasen keppisid
su jaoks tallist tuua.
:,: Ei aita see, siis lasen ma
sind kase otsa puua!” :,:
Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb …
Mats võtab mütsi maha küll,
siis seisab müts tal põues.
:,: See sünnib kodus, kirikus,
kuid mitte mõisa õues. :,:
Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb …
Mats alati on tubli mees,
ei kedagi ta pelga,
:,: ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga. :,:
Refr. Jah, kui see laul meil korda lä’eb …
Me mõtted on priid
tõlkinud August Anni (Annist)
Me mõtted on priid,
kes suudaks neid köita?
Kes vägev on nii,
et vangi neid heita?
Ka vanglas ja vaevas
neil lahti on taevas.
Refr. :,: Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid. :,:
On elada rõõm
kesk päikese kulda,
on harida rõõm
maad emakest mulda.
Ja kannatust kanda
ja ohvriks end anda.
Refr. Kõikvõimsad me nii …
Kõik muu meil ükskõik,
mis ise me’i taha.
Meis enestes kõik,
kas hea see või paha.
Me süda ja silmad,
need loovad maailma.
Refr. Kõikvõimsad me nii …
Metsavendade laul
rahvalik laul
Seal metsaserval väikses majas,
kus elasid mu vanemad.
Seal metsaserval väikses majas
on pesa teinud punased.
Refr. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.
Ja meil ei ole senti raha,
me peame metsas elama
ja me ei saa, ei või, ei taha,
ei taha tiblat teenida.
Refr. Ai-tših, ai-tšah …
Ja oma lippu sini-musta-valget
me ikka au sees hoiame
ning alles võitluses saab selgeks,
kes on meist õige eestlane.
Refr. Ai-tših, ai-tšah …
Ja sinu sõstramustad silmad,
mis võlusid mu südame.
Ja sinu sõstramustad silmad,
ei need mul iial unune.
Refr. Ai-tših, ai-tšah …
Mingem üles mägedele
Mihkel Veske
Minge üles mägedele,
tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilguse!
Vaatke, kuidas oja keerleb
läbi luha läikiva!
Ja siis hüüdke alla orgu:
:,: „Ilus oled, isamaa!” :,:
Vaatke, metsad pilve poole
tõstvad latvu uhkuses!
Kuulge, kuidas kaasik kohab
lõhnavates lehtedes!
Vaatke, jõed, järved läik’vad
metsas virvendusega!
Ja siis hüüdke üle metsa:
:,: „Ilus oled, isamaa!” :,:
Vaatke, rohke rukis hällib
uhke nurme nõlvadel!
Tõuvili tõotab anda
rohket saaki sügisel.
Viljapuude okste otsas
hiilg’vad anded iluga.
Ja siis hüüdke üle nurme:
:,: „Ilus oled, isamaa!” :,:
Vaatke karja lustipidu
leherikkas lepikus!
Kuulge karjalaste laulu
vastuhelkjas võsikus!
Vaatke, kuidas kõrgel võlvil
taevas helgib sinaga!
Ja siis hüüdke taeva poole:
:,: „Ilus oled, isamaa!” :,:
Mu isamaa armas
Martin Georg Emil Körber
Mu isamaa armas, kus sündinud ma,
:,: sind armastan ma järjest ja kiidan lauluga! :,:
Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal;
:,: kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka. :,:
Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal;
:,: kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. :,:
Oh õitse veel kaua, mu isade maa!
:,: See maa, kus palju vahvust ja vaimuvara ka! :,:
Su hooleks end annan ja truuks sulle jään
:,: nii kaua, kui kord suren ja oma hauda lä’en! :,:
Mu isamaa on minu arm
Lydia Koidula
Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma.
sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa,
:,: mu isamaa! :,:
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma.
Ja peaks sada surma ma
see pärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa,
:,: mu isamaa! :,:
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull’ laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa,
:,: mu isamaa! :,:
Mu isamaa on minu arm - G. Ernesaks
Lydia Koidula
Mu isamaa on minu arm,
kell’ südant annud ma,
sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull’ laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!
Oh laula ja hõiska
Oh laula ja hõiska,
Sest laulu aeg on käes!
Su priiuse kõla,
See helisegu väes!
Kõik mure ja häda
Oh unusta sa nüüd,
Ning südant sul täitku
ükspäinis rõõm ja hüüd!
Mis maksab muretsus,
Mis saadab kurvastus,
Ehk kui sul alati
üks ai ja oh on suus?
Kui aga saadad sa
kõik mured minema,
ja ajad hingest, mis sul vaeva teeb,
Siis kõik su tegevus parem korda läeb.
Sest ole rõõmus sa
ja ikka lauluga
Sa elu pahandust
Ja valu vähenda.
Ja mõtle järele,
Eks ole tõsi see,
Et mure tarvis sind
Ei loodud ilmale.
Kui oled õige mees,
Kel rahu südames,
Siis elad ilmas sa
Kui lillepõõsa sees.
Oli kodu meil sisemaa põldude vöös
Oli kodu meil sisemaa põldude vöös
Või ranniku liivasel rannal,
Või saarel, kus vihane tormide sääst
Käis päeval ja ööl meie kannul.
Me tulnud ja moodustand terasest kee,
Mees mehega sammu siin astub.
Ja kõigil on ühine eesmärk ja tee:
Käes relvaga vaenlase vastu!
Refr. Me leegion sammub ja kindel on ta rüht,
Sest kohustus püha meil täita.
Eesti tulevik, see meie kõikide siht,
mille eest tuleb surra või võita.
Siin rahvas rahvale ulatand on käed
Ja ühiselt kantakse raskust.
Küllap vaenlasel igavest meelde nüüd jääb
meie relvade hävitav vastus.
Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu neid,
Kui lahkudes hoidsin su käsi.
Kord tagasi tulen ja kuivatan neid,
Tean, oodates sina ei väsi.
Kuid tahan, et naeratad mul püstipäi,
Ma naeratan sinule vastu.
Kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid,
Siis rõõmsamalt riviski astun!
Refr. Me leegion sammub ...
Meie kodudest üle käind raevutsev tuul,
Neist kiskunud tütred ja pojad.
Ent võitleme seni kui rauas on kuul
Ja neile tee avat on koju!
Kord teostub see kindlasti, ühinend siis
Kõik eestlased kodumaa pinnal.
Seal võidukaist lauludest kajamas hiis:
See võitlus on väärinud hinna.
Refr. Me leegion sammub ...
On elu meil üürike ilmas
On elu meil üürike ilmas,
mis määratud saatuse väel.
Kord kurbusest pisar meil silmas,
:,:kord kannab meid õnn oma käel.:,:
On elus küll võitlusi palju-
neis karastub mehine meel!
See mees, kes on kindlam kui kalju,
:,:võib meiega liituda veel!:,:
Meil vennastus valitseb meeles,
me hoiame vabadustuld!
Ja kõlavas isamaa keeles
:,:meil rinnus keeb nooruse kuld.:,:
Seks teadused antud on meile,
et teenida rahvast ja maad.
Rapiirid on vastuseks neile,
:,:kes vaenlastest valdab me raad!:,:
Me isad on põlvedest põlve
meil pühendand laulude väe.
Me laulus on nende eest palve,
:,:kes manalas päikest ei näe.:,:
Me laulame noortele õnne,
kes edasi kannavad tuld,
mis põleb meil rinnus veel enne,
:,:kui katab meid kodumaa muld.:,:
Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.
Looja, hoia hiiepuid,
sest ladvad neil längus on maas,
Looja, kaitse kodutuid,
kord nad ehk tulevad taas.
Kirjas on Aegade Raamatus,
õndsad on need, kes ei näe,
uskudes on see on saamatus,
kui keegi läeb.
Looja, hoia Maarjamaad,
Looja loodab, sest teab.
Milleks need ladvad on kaarjamad,
peod, mille palveks ma sean...
Et Looja, hoiaks Maarjamaad
Porilaste marss
Üles, vaimud vahvamad
kes Pärnu piirilt Peipsini
kes terves Eestis elamas
sest veel on Eestis vaimustust
mis kaitsma valmis kodupinna vabadust
Ja kuni särab meile tähte hele läik
meeles kõigil Riia võidukäik
Sest vahvad vaimud ärgake
Taas Eesti lippu lehvitage võidule
Välgu nüüd mõõk!
Värise vaenlane!
Paukuge püssid, vastu rõhujatele
surma ei karda eesti maleva!
Ei iial Eestit orjastada lase ta!
Pojad rahva vahvama
kes Pihkva, Jamburi ja Võnnu
väljadele külvand surma
Veel võib Eesti võidelda
veel vaenulise verega võib värvi maa
Kuulsuse täht toob hiilgust meie teile
Kõik koos tulle tormake
Me vabaduse kindlustuse tee on see
Välgu nüüd mõõk...
Rahvahulgad, tulge kokku
tõlkinud Mall Jürma-Kuusik
Rahvahulgad, tulge kokku
Emajõe kaldale!
Tahad tunda õiget rõõmu,
anna käsi minule!
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan elada,
:,: ilusamad eluaastad
veedan Taaralinnas ma. :,:
Meelitagu teised linnad
toreduse, iluga,
lõunamaade haljad aasad,
lõuna-ööd, Itaalia.
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan armasta’,
:,: ilutseva silma sära
ütleb: „Siin vaid armasta’!“ :,:
Otsas kui on elupäevad,
otsas kui on ilus arm,
vaiksel Emajõe kaldal
kaevake mul vaikne kalm.
Vaiksel Emajõe kaldal
ainult tahan surra ma,
:,: seal, kus õnne jätkub hulgal’,
seal on ilus puhata! :,:
Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub
Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab -
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.
Palju päikest oli seal ja palju lilli,
rõõmsalt mängisin ma lehispuude all.
Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud,
püsib kustumata hinges sügaval.
Seal, kus sinijõgi mere poole veereb,
pajud põlvitavad selges kaldavees.
Laia luha kohal luigeparvi keerleb -
minu lapsepõlvekodu oli see.
Kodu kunagi ei lähe minul meelest,
kaitses mind seal isa-ema hool.
Julgel sammul läksin sealt ma eluteele,
õnne otsinud nüüd olen igalt poolt.
Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab,
linnulaulu täis on vaiksed hommikud.
Iga paik on mulle kodune ja tuttav -
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.
Palju olen ma nüüd elus läbi käinud,
olnud kaaslaseks mul rõõm ja kurvastus.
Kuskil pole aga kaunimat ma näinud,
kui mu koduküla neiu naeratus...
Sind surmani
Sind surmani küll tahan
Ma kalliks pidada,
Mu õitsev Eesti rada,
Mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
Ja minu emakeel,
Teid kõrgeks kiita tahan
Ma surmatunnil veel!
Ja tihti siiski leian
Su silmis pisaraid!
Mu Eestimaa, oh looda,
Küll ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust.
Käi kindlalt! Nõua õigust!
Aeg annab arutust.
Su Põhjamaa päikese kullast
Su Põhjamaa päikese kullast,
su õhust, su veest ja su mullast
ma sündisin, kodumaa!
Su metsad, su taevas ja meri
on soonte sees kõnelev veri,
:,: mis tänab sind lõpmata! :,:
Sa oskasid, tundsid ja teadsid,
mu südame tuksuma seadsid,
nüüd sulle tuksub ta!
Nii rõõmus ja õnnes, mis hurmav,
kui mures ja valus, mis surmav,
:,: sa, Eesti, mu kodumaa! :,:
Mu Looja sind kaitsku ja kandku,
sull rahu ja õnnistust andku,
ta arm olgu sinuga!
Jää õitsema aegade meres,
riik Põhjala riikide peres,
:,: sa, Eesti, mu kodumaa! :,:
Refr. Kauneim linn on Eestis Tartu,
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
ei sel meelest lä’e
kaunid tunnid Toomemäel.
Kauneim linn on Eestis Tartu.
Ja kui saatus sind on viin’d
ära kaugele, koju viib su tee
ikka Tartu tagasi.
Sinna jäid minu isa ja ema,
sinna jäid minu õde ja vend.
Raskel tunnil Tartu linn meid kutsub –
kätte jõudnud tasumise tund!
Ei me kauem end oodata lase,
võitlus ühine kõiki meid seob.
Me tuleme ja võidame,
„Vanemuises” laulame:
Refr. Kauneim linn on Eestis Tartu …
Teid me tervitame, kodumaa metsad
Teid me tervitame, kodumaa metsad,
kaunid kodumaa järved, jõed;
lokkavad kus viljapõllud,
põllumeest kus kündmas näed.
Refr:
Me vabad põhjamaa pojad
ja julged võitlejad.
:,:Me vaba kodumaa loojad
ja poisid vapramad.:,:
Meeles alati meil põhjamaa neiu,
kelle karge ilu võlunud meid.
Sinu silmis pole nuttu,
naeratad ja ootad vaid.
Refr:
Me vabad põhjamaa pojad ...
Kallis emakene meeles meil on ikka,
kuigi kodus polnud see ehk nii.
Ei me unusta sind iial,
sa me juures surreski.
Refr:
Me vabad põhjamaa pojad ...
Vaatke, kuidas hommik koidab
Vaatke, kuidas hommik koidab
Idas ilul hiilgaval,
Kuidas ehatähti loidab
Kuldsel helgil kumaval,
Kuidas hellad koidukäed
Sõlmitud on säralla,
Alla hüüdvad taeva väed:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Vaatke, kuidas kuldne eha
Läigib vastu lainetes,
Ta on videviku viha
Võitnud ära valguses.
Helendaval Eesti pinnal
Varjutus nüüd võimata!
Nõnda hüüdkem tuksval rinnal:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Vaatke kaste-tilgakesta
Pisarates kõrre pääl,
Kuna jälle juttu vesta
Rilmeil soovib õilme hääl.
Et ju nutu-aeg on määda,
Kastehelm võib kuuluta:
Ära karda enam ööda:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Ärgakem siis, eesti pojad,
Eesti tütred ühtlasi,
Ehitagem eesti kojad
Lilledega lahkesti!
Juba juurdub tõe-idu
Vabastatud vallassa.
Pühitsema priiuspidu:
:,: Ärka üles, isamaa! :,:
Vaigistage kõne kõmu
Vaigistage kõne kõmu,
Kuulge tõsist laulu nüüd;
Kuulge, sõbrad, tõe sõnu,
Mehed, tõe laulu mõnu,
Kõla vastu, koori hüüd!
Meie armsal isamaale,
Lausa laulud, kõlage!
Isamaa, sa helde, püha,
Kuule meie palve iha:
Meid su hoidjaks pühitse!
Pühitse meid, üliarmas,
Ikka hoidma eesti meelt!
Hoidma vabaduse idu,
Parandama eesti pidu,
Kosutama eesti keelt!
Löögem, vennad, käed kokku,
Tõstkem silmad taeva pool:
Isamaa, sind armastada,
Eesti elu ülendada
Olgu ikka meie hool!
Kaugele, sa hääl, ka kõla
Üle kõige isamaa!
Ärata kõik eesti sugu
Kuulma meie laululugu:
Igaüht sa ärata!
Vaikne kena kohakene
Vaikne kena kohakene,
Kõige kallim surmani!
Minu isamajakene
Meeles minul alati!
Minu isamajakene,
Linnupesa sarnane;
Sest ma nagu linnukene
Igatsen ta järele!
Selge allikas seal jookseb,
Sealt ma lapsepõlves jõin;
Kenas koplis paju õitseb,
Sealt ma pajupilli tõin!
Õues sirge kask seal seisab,
Temast magust mahla sain;
Aias õunapuuke õitseb,
Sealt ma maitsvat õuna sõin!
Vaikne kena kohakene,
Kõige kallim surmani!
Armas isamajakene
Meeles minul alati!
Õrn ööbik
Gustav Wulff-Õis
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
sa tahad roosipuul?
Ehk metsas tore’l toomingal
saab hüüdma sinu suu,
kui tähed hiilg’vad taeva all
ja valgust kallab kuu?
„Ei mõisa aias helista
või laulu minu rind:
su vanemate verega
on väe’tud see pind!
Ka metsas tore’l toomingal
ei hüüdma saa mu huul,
vaid talupoja akna all
seal pühal pärnapuul.
Kui jõuab õnnis suine öö,
siis laulan talle ma,
et unuks meelest päevatöö,
jääks rahul magama.
Kõik öö siis hääled heljuvad
ta kauni kambri sees,
ja unenäod ilusad
tal seis’vad silme ees.
Kui aga taevas kumab koit
ja kaob pime öö,
siis laulan: tõuseb priiusloit
ja vaob orjavöö;
sest vaimu taeva võlvilla
ju näha koidutuld
ja uuel ilul särama
löönd Eesti oma muld!”
Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta,
kallas veest jagu sai, kaldast algas maa:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.
Peagi siin kokku said esimemm ja -taat,
vaevaga kodu lõid, lapsed majja tõid.
Oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt,
oli töö, oli vaev sellel maal.
Refr. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
oled mu hingele lähedal.
Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa
oled mu südames sügaval.
Tulega, mõõgaga tuli võõras mees,
häda tõi, valu tõi, võõrast leiba sõi.
Langes taat, memmeke, lapseeas vennake,
pisaraist märjaks sai kogu maa.
Refr. Eestimaa, Eestimaa …
Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadi maa, memme maa endiselt on ta:
tasane, kullane, kivine, mullane,
pilvine, tuuline, ootust täis.
Refr. :,: Eestimaa, Eestimaa … :,: