Erika
Herms Niel, eestikeelsed sõnad rahvasuust
Kodukülla maha jäi mul neiuke,
nimeks tal – Erika.
Millal jõuan ma su juurde tagasi,
minu neid – Erika?
Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la,
tral-la-la-la-la, tral-lal-lal-lal-la.
Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la,
tral-lal-lal-lal-la, Erika.
Metsaserval väike valge majake,
elab seal – Erika!
Nüüd ma teen siin üksi püsti-pikali,
sinuta – Erika!
Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la …
Lähme Venemaale naisi röövima,
sinuta – Erika!
Venemaal on naised nõnda ilusad
nagu sa – Erika!
Refr. Tral-lal-lal-la-lal-la-la-la-la …
Hommikul kui tõuseb päikene
tõlkinud Peeter Abel
Hommikul kui tõuseb päikene
lähen lahingusse ma vairih-vairah
:,: Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma :,:
:,: Vallerille-vallerille-valleraa-aa-a:,:
:,: Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma.:,:
Kui ma peaksin täna langema
olen homme surnud mees vairih-vairah
:,: Sõbrad mind siis hauda kannavad
just koidu eel :,:
:,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,:
:,:Sõbrad mind siis hauda kannavad
just koidu eel.:,:
Kolm sinilille õitsevad
minu kalmukünka peal vairih-vairah
:,: Uhke ratsamees neid murrab sealt
nii õelal käel :,:
:,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,:
:,:Uhke ratsamees neid murrab sealt
nii õelal käel.:,:
Käi põrgu uhke ratsamees
lase lilled õitseda vairih-vairah
:,: Neid vast näha oleks igatsend
mu kauneim neid :,:
:,:Vallerille-vallerille-valleraa-aa-aa:,:
:,:Neid vast näha oleks igatsend
mu kauneim neid.:,:
Jää vabaks, Eesti meri
Viktor Konstantin Oxford (Oksvort)
Meil merevood on vabad
ja võimsalt mühavad
ja kodupinna metsad
meil vastu kajavad.
Refr. Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
:,: Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind. :,:
Meil kalur merel noota
võib vabalt vedada
ja musta mulla põuest
võib vili võrsuda.
Refr. Jää vabaks …
Me vabal lainte voodel
võib päike särada
ja rõõmulaulust põllul
mets vastu kajada.
Jää vabaks…
Kalevite kants
P. Kuusik, P. Veebel
Võid käia läbi Eestimaa,
ei säärast linna leia sa,
mis oleks kaunim Tallinnast
ja kuulsam juba muinasa´ast.
On palju murtud piikisid
küll vast tema müürisid,
kui lõppes aga sõjatants,
jäi võitjaks Kalevite kants.
Ta tornid paistvad kaugele,
nii maale, kui ka merele.
Kui oled käinud võõraid teid,
lööb süda kiirelt, kui näed neid.
On ilmas palju neidusid,
neist kaunid on ju mõnedki.
Kuid kaunimad küll elamas
mu armsas vanas Tallinnas.
Kui õitseb sirel
rahvalik laul
Kui õitseb sirel ja laulab ööbik
Ning uuel elul tärkab hing
:,: Siis tahan mina naerdes
Siit surma minna
Ja naerdes kustuda võib silm :,:
Ja kui mina suren oma noores eas
Siis kallis see on sinu süü
:,: Et sina oled olnud
Mul siin maailmas
Ükspäinis ainult vaev ja piin :,:
Minu piinamisest sa rõõmu tundsid
Ja andsid end siis teisele
:,: Ja ise sina naersid
Kui mind sa nägid
Et murdsid sa minu südame :,:
Sa naera kallis, oh naera naera
Kuid vaat mis tegema ma saan
:,: See mees aga kellel
Suud sa andsid
Teda verivihas ähvardan :,:
Ma võitlusesse siis teda kutsun
Ja lasen ennast haavata
:,: Siis haljal aasal
Seal puude vilus
Saab süüta veri voolama :,:
Ja kui mina magan oma külmas hauas,
Siis lõpetud saab minu piin
:,: Ja sina minu kallis
Siis ahastuses
Minu haual nutad kummuli :,:
Kui õitseb sirel ja laulab ööbik
Ning uuel ilul tärkab hing
:,: Siis olen mina naerdes
Siit surma läinud
Ja naerdes kustunud mu silm :,:
Kuradi laul
Kord võitles Lõuna-Venemaal,
kaugel Doni steppides
üks vapper Eesti pataljon
lauldes laulu kuradist.
Meid paisati itta kord läände,
kõikjal seisime kaljudena
ja ka Neveli sood ja T?erassid,
neil iial ei unusta saa.
Refr. Rünnakrelvade terasest tules,
kõlab leekides kuradi naer: ha-ha-haa.
Sirgub vabadusidu, ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik.
Aeg sangarid kord unustab
ja tandrid tasandab.
ja surnu-pealuu sõdureist
vaid tuul meil jutustab...
Teed tagasi meil ei ole,
ehkki häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei ole,
kui ka langeks meist viimane mees.
Refr. Rünnakrelvade terasest tules ...
Lagendikul põõsa vilus
Lagendikul põõsa vilus
Eesti sõdur lamab maas
:,: Tema nägu, mis nii ilus
Surmapisar läigib seal :,:
Eemalt puude vahelt paistab
Väike valge majake
:,: Seal veel ootab nägus neiu
Langeks peiu rinnale :,:
Kuid ei sõdur jõudnud koju
Tema rinnus hõõgub kuul
:,: Üle tema maise põrmu
Vingub sünge sügistuul :,:
Eesti mehed eesti naised
Hoidkem kõrgel tema au
:,: Sest et eesti sõdur langes
Kaitstes oma Isamaad :,:
Laul kaugest kodust
Ralf Parve
Need on kauged, hallid rajad
musta muretaeva all –
rasked katsumuste ajad
käia karmil võitlejal.
Refr. Nii pikk, nii pikk on võitlejal
tee kauge kodu poole minna,
kuid musta muretaeva all,
kui raske ka ei oleks tal,
:,: ta jõuab, ta jõuab sinna. :,:
Veel ei leidu kuskil varju,
ümberringi tuulte ulg.
Pikki orge, künkaharju
paiskub vastu surmatuld.
Refr. Nii pikk …
Jäävad mitmed külma hange,
märga mulda sellel teel.
Siiski mitte kõik ei lange,
paljud koju saavad veel.
Refr. Nii pikk …
Lenda, lenda lepalind
Lenda, lenda lepalind
viimast korda veel palun sind!
Lenda üle suure laia vee,
sinna, kus mu kallike.
Kodukülla lenda sa,
kus mu neiu ootamas.
Vaikses aias õunapuude all
kaunis kodu asub tal.
Lenda kiirel lennul sa,
lauldes teda tervita!
Vii tal roosiõisi kaunimaid,
suudlusi ka palavaid.
Kaugel asub tema peig,
ootab temalt sõnumeid.
Ühte väikest teadet kallimalt
igatseb ta palavalt.
Ütle, et ta ei kurvastaks,
ütle, et ta nutma ei jääks.
Ehk küll kaugel viibin ma,
tulen koju võitjana.
Sinu silmad on kui öö,
ära õnnetuks mind tee!
Nõnda laulis väike lepalind
tervitades, kallim, sind.
Kasarmu ees tänaval, öisel kõnniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: kui siis, Lili Marleen. :,:
Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunni maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist,
:,: mu arm, Lili Marleen. :,:
Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt.
Ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:
Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel,
ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime tänaval,
:,: mu neid, Lili Marleen. :,:
Kui mul uni laugel, öisel puhkusel,
tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel:
kui igav hakkab laternal,
sind ootan jälle tema all,
:,: kui siis, Lili Marleen! :,:
Me mõtted on priid
tõlkinud August Anni (Annist)
Me mõtted on priid,
kes suudaks neid köita?
Kes vägev on nii,
et vangi neid heita?
Ka vanglas ja vaevas
neil lahti on taevas.
Refr. :,: Kõikvõimsad me nii –
me mõtted on priid. :,:
On elada rõõm
kesk päikese kulda,
on harida rõõm
maad emakest mulda.
Ja kannatust kanda
ja ohvriks end anda.
Refr. Kõikvõimsad me nii …
Kõik muu meil ükskõik,
mis ise me’i taha.
Meis enestes kõik,
kas hea see või paha.
Me süda ja silmad,
need loovad maailma.
Refr. Kõikvõimsad me nii …
Metsavendade laul
rahvalik laul
Seal metsaserval väikses majas,
kus elasid mu vanemad.
Seal metsaserval väikses majas
on pesa teinud punased.
Refr. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.
Ja meil ei ole senti raha,
me peame metsas elama
ja me ei saa, ei või, ei taha,
ei taha tiblat teenida.
Refr. Ai-tših, ai-tšah …
Ja oma lippu sini-musta-valget
me ikka au sees hoiame
ning alles võitluses saab selgeks,
kes on meist õige eestlane.
Refr. Ai-tših, ai-tšah …
Ja sinu sõstramustad silmad,
mis võlusid mu südame.
Ja sinu sõstramustad silmad,
ei need mul iial unune.
Refr. Ai-tših, ai-tšah …
Minu armas Kati
Ka-ka-ka-Kati, minu armas Kati,
sa oled ainus, ke-ke-kes mind võlund!
Kui saabub õhtu, nälg näpib kõhtu,
siis te-te-tervitan sind köögi akna all.
Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati
ma ki-ki-kingin sulle siidirätiku,
Ka-ka-ka-Kati, kui lüpsad lehmi,
ma oo-oo-oo-oo-ootan lauda ukse ees.
Ku-ku-kuu paistab üle lehmalauda,
su järel jooksen pa-pa-paljajalu ma.
Ka-ka-ka-Kati, tule siia, Kati,
ma ki-ki-kingin sulle kuuma suudluse!
Oli kodu meil sisemaa põldude vöös
Oli kodu meil sisemaa põldude vöös
Või ranniku liivasel rannal,
Või saarel, kus vihane tormide sääst
Käis päeval ja ööl meie kannul.
Me tulnud ja moodustand terasest kee,
Mees mehega sammu siin astub.
Ja kõigil on ühine eesmärk ja tee:
Käes relvaga vaenlase vastu!
Refr. Me leegion sammub ja kindel on ta rüht,
Sest kohustus püha meil täita.
Eesti tulevik, see meie kõikide siht,
mille eest tuleb surra või võita.
Siin rahvas rahvale ulatand on käed
Ja ühiselt kantakse raskust.
Küllap vaenlasel igavest meelde nüüd jääb
meie relvade hävitav vastus.
Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu neid,
Kui lahkudes hoidsin su käsi.
Kord tagasi tulen ja kuivatan neid,
Tean, oodates sina ei väsi.
Kuid tahan, et naeratad mul püstipäi,
Ma naeratan sinule vastu.
Kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid,
Siis rõõmsamalt riviski astun!
Refr. Me leegion sammub ...
Meie kodudest üle käind raevutsev tuul,
Neist kiskunud tütred ja pojad.
Ent võitleme seni kui rauas on kuul
Ja neile tee avat on koju!
Kord teostub see kindlasti, ühinend siis
Kõik eestlased kodumaa pinnal.
Seal võidukaist lauludest kajamas hiis:
See võitlus on väärinud hinna.
Refr. Me leegion sammub ...
Paul Randmaa metsavendade salga hümn
On palju aega läin,
Kui olin vaba ma
Nüüd metsavennana pean elama
Ei see mind kurvaks tee
Et möödus kevade
Ja elulõbudest pean loobuma.
On vaikne õhtutund
Kõik teised näevad und
Me ümber hulgume, meil vabadus.
Siis sa mu neiuke
Vaid kuulud minule
Ja tulevikule me mõtleme
Aus, õige eestlane
Sa mõtle sellele.
Kus kallis kodumaa ja vabadus
Ja hoidku iga noor
Kõrgel me trikoloor
Ja kalevite maa sa vabaks saa
Kui peaksin langema
Su eest mu isamaa
Kas ausas võitluses või relvata,
Siis teadke sõbrad kõik
Mu hinge viimne hõik
Te kätte tasuge siis selle eest
On vaikne hommikul
Ja idast puhub tuul
Mets kohiseb, ta kutsub meid
Kui aga eestlane
Loond riigi endale
Siis metsast välja tulla tahame
Põhjamaa pojad
Teid me tervitame, kodumaa metsad
kaunid kodumaa järved, jõed
lokkamas kus viljapõllud
põllumeest kus kündmas näed
Refr. Me vabad Põhjamaa pojad
ja julged võitlejad
:,:Me vaba kodumaa pojad
ja poisid vapraimad :,:
Meeles alati meil Põhjamaa neiu
kelle karge ilu võlunud meid
Sinu silmis pole nuttu
naeratad ja ootad vaid
Kallis emakene meeles meil on ikka
kuigi kodus polnud see ehk nii
ei me unusta sind iial
sa meie juures surreski.
Siis sai minust sõjamees
:,: Kui ema minno kiigutas
ja ütles sõjamees :,:
:,: Ei ole ma veel sõjamees
vaid hällis lamaja :,:
:,: Kui ükskord suureks kasvasin
siis sai minust sõjamees :,:
:,: Mind viidi ära mõisasse
seda liisku võttema :,:
:,: Sealt saadeti mind sõjasse
kus püssid paukusid :,:
:,: Kus suurestükid mürasid
ja vennad võitlesid :,:
:,: Seal sain mina raskest haavatud
ja mõegal raiutud :,:
:,: Siis panti minno vankrisse
ja viidi ära säält :,:
:,: Kui laatsaretis lamasin
minu ümber seisivad :,:
:,: Kolm tohterit kaks kindrali
kel mundred läikisid :,:
:,: Ma palusin neil kirjuta
oma armsail vanemail :,:
:,: Et võtaks tulla vaatama
kuis haavat olen ma :,:
:,: Ma palusin neil kirjuta
oma armsa õele :,:
:,: Et võtaks tulla vaatama
kuis mind siin mähitas :,:
:,: Ma palusin neil kirjuta
oma armsa pruudile :,:
:,: Et võtaks tulla vaatama
kuis mind siin maetas :,:
:,: Ilm kirstuta ilm linata
selle valge liiva sees :,:
:,: Kui ema minno kiigutas
ja ütles sõjamees... :,:
Sõduri igatsus
Kaugel sinust ja kodumaast, karmil lahinguteel,
kaugel sinust ja noorusraast olen võitlemas veel.
:,: Oota, kallim, oh oota sa, kaugelt tervitan sind,
millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind. :,:
Kui kevad kord õisi toob ja haljendab aas,
tuju rindelgi uueks loob, laulan armsamal ma:
:,: Oota, kallim, oh oota sa, kevad lohutab sind,
millal tulen, ei tea ju ma ,seob võitlus veel mind. :,:
Kord olin ma õnnelik,siis kui kohtasin sind.
Sa olid nii lapselik ja sa meeldisid mul.
:,: Anna andeks sa minule, et kord hülgasin sind,
anna andeks sa minule, teistkord enam ei tee :,:
Olen punkris või rünnakul, ikka meenud sa mul.
Saabub lahingu vahetund, jälle laulan ma sul´:
:,: Oota, kallim, oh oota sa,kaugelt tervitan sind,
millal tulen, ei tea ju ma, seob võitlus veel mind, :,:
Kui kord väsivad vaenuväed ja kui meile jääb võit,
saabub siis helge õnnepäev, algab koju meil sõit.
:,: Sinu juurde siis lendan ma, iial ära ei läe.
Õnne naudin koos sinuga ja su juurde ma jään. :,:
Täna me liigume
eestikeelsed sõnad rahvasuust
Täna me liigume
küladesse ja korteritesse,
:,: kus või ja munaroog
ja värskelt lüpstud piim :,:
:,: ja üks väikene viin. :,:
Refr. :,: Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa! :,:
Ein Eier, ein Butter
ein Eierbutter, Donnerwetter!
Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa,
Ai-li-ai-lo-ai-laa!
Neiu, sull’ tuksub mu rind,
aga veel ei võta mina sind.
:,: Sest oota veel paar kuud,
siis jälle annan suud :,:
:,: ja toon sõrmuse sull’. :,:
Refr. Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa …
Neiu, su kambrike
ülal on nii väike, kenake.
:,: Vast nüüd on aeg sul minna
ja ennast peita sinna, :,:
sest suvisel a’al
algab vara ju koit.
Refr. Ai-lii-ai-loo-ai-lal-lal-laa …
Lendas linnast linnukene,
turu peälta tuvikene.
Sie tõi sõasõnumida.
Kie meiste sõdaje mennes?
Kas lähab isa või lähab poiga
või lähab noorem veljekene?
Lähab mies, lähab hobune,
rahakott lähab kolmandasta,
leivakott lähab neljandasta.
Veli vihteles lavala.
Mina lava turbalanna
noomin noorta veljekesta:
"Kui sina sõdaje lähad -
ära käi sõa iessa,
ära käi sõa järele!
Tungi ligi trummalide,
ligi lipukandajida!
Esimesed heidetasse,
tagumised tapetasse,
keskmised koju tulevad."
Minu veike veljekene,
kui sai aasta õlle'esta,
paari päivä pääle aastat -
tuli isal võõra'aide.
"Tule, isa, tunne poiga!"
Isa tuli tundemaie,
isa tuli, ei võind tunda:
sõamies, sõahobune,
sõapiitsuke piussa,
sõasaapa'ad jalassa,
sõakinda'ad käessa,
sõakirjad kinnastessa.
Minu veike veljekene
ümber hüpitas hobuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides Vene vägeje.
Kui sai aasta õllestani,
paari päiva pääle aastat -
tuli emai võõra'aie:
"Tule, ema, tunne poiga!"
Ema tuli tundemaie,
ema tuli, ei võind tunda:
sõamies, sõahobune,
sõapiitsuke piussa,
sõasaapa'ad jalassa,
sõakinda'ad käessa,
sõakirjad kinnastessa.
Minu veike veljekene
ümber hüpitas hobuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides Vene vägeje.
Kui sai aasta õllestani,
paari päiva pääle aastat -
tuli õel võõra'aide:
"Tule, õde, tunne venda!"
Õde tuli tundemaie.
Õde tundis veljekesta:
oma mies, oma hobune,
oma kinda'ad käessa,
oma kirjad kinnastessa.
"Tule tuppa, veljekene,
räägi mulle sõajuttu!
Kas on sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?"
Veli muistas, kõhe kõstas:
"Oi minu õde madala,
sõsar sõrmesuurukene!
Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis.
Sõas on armas hal'las mõõka,
kallis kangepea hobune,
kes päästab mehe sõasta.
Nõnda sõas mieste päida
kui on soos mätta'aida;
nõnda sõas sõrmeluida,
kui on soossa pilliroogu;
nõnda sõas sääreluida,
kui on aias teiba'aida;
nõnda sõas küljeluida,
kui on aias roika'aida.
Jõgi jookseb mieste verda
kaks jõge hooste verda."