Artur Alliksaare järgi / Mart Siimer
Pilvi hajumas hommikutaevas,
ta värv erepunane, muserdav must.
Saabuv päev mõõdab sangarivaeva,
vallanduvat koduarmastust, koduarmastust.
Veel on unenäod tumedad, võikad,
veel päevadepaine kui lämmatav kaak.
Aimamatus meid valusalt lõikab,
jääd iseendaks või saab sust vaid saak, saab sust aegade saak…
Õigus elada antud on meile,
ka karmimas koores on õitsemas hing.
Maha jääb ülekohtune eile,
lahti lööb homse suur valendav ring, homse valendav ring.
Pilvi hajumas hommikutaevas,
ta värv erepunane, muserdav must.
Saabuv päev mõõdab sangarivaeva,
vallanduvat koduarmastust, koduarmastust.
Veel on unenäod tumedad, võikad,
veel päevadepaine kui lämmatav kaak.
Aimamatus meid valusalt lõikab,
jääd iseendaks või saab sust vaid saak, saab sust aegade saak…
Õigus elada antud on meile,
ka karmimas koores on õitsemas hing.
Maha jääb ülekohtune eile,
lahti lööb homse suur valendav ring, homse valendav ring.
Mart Siimer kirjutas laulu „Homme” 19-aastaselt Eesti õpilasmaleva Konuvere rühmale. Vabariiklikul malevate kokkutulekul sai see ka 1990. aasta üldlaulupeo kavas olnud laul teise koha. Toona oli laulu sõnum vägagi julge.
