Laulu tegelik pealkiri „De brevitate vitae” („Elu lühidusest”) viitab Rooma kirjaniku Lucius Annaeus Seneca traktaadi pealkirjale. Esimesed tekstikatked selle laulu teemal pärinevad juba keskajast. 18. sajandiks kuulus „Gaudeamus” kindlalt tundengkonna suulisesse laulupärandisse, sisaldades ohtralt roppusi ning pilget. Teksti kirjanduslikuks edasiarendajaks, selle puhastajaks ja trükikõlbulikuks kohendajaks sai Ch. W. Kindleben. Laulu tekst avaldati esimeses trükitud tudengilaulikus 1781. Saksa tekstile „Brüder laßt uns lustig sein” loodud viis pärineb aastast 1788, kuid seda hakati kasutama ka „Gaudeamuse” viisina ning sellest ajast on need olnud lahutamatult seotud. 19. sajandi Saksa kultuuriruumis sai laul tudengilaulikute kindlaks osaks – sajandi alguses lauldi seda revolutsioonilistel ja ülestõusulisest meeleolust kantud üritustel, sajandi teisel poolel kujunes see akadeemilise maailma hümniks. 1888 kinnitati „Gaudeamus” Bologna ülikooli 800 aasta juubeli puhul tudengihümniks, mida lauldi ametlikel puhkudel. Enne Teist maailmasõda oli Eestis populaarne ka laulu paroodia „Gaudeamus, kurja juur”.